Vutid!

Ma vist ei suuda lihtsamat retsepti välja mõelda, kui all järgnev. Vutid on mu ühed lemmikud elukad ja nendega on asi väga lihtne, mida vähem teed, seda parem saab. Tuleb ajada nuga läbi vuti kere , tera vastu selgroogu ja lõigata ta liblikaks, seda protseduuri võib teha ka kääridega, aga vuti kondid on nii pehmed, et saab ilusti noaga. Kui tahta oma elu lihtsamaks teha söömise ajal, on mõistlik enne võtta harkluu välja, aga kuna vuttidega on see paras nikerdamine, siis ei pea. Järgnevalt on asi veel lihtsam, maitsetada liblikaks tehtud vutt soola ja pipraga ning visata grillile, 7 minutit ühelt poolt 7 teiselt ja kõik, lasta 10 minutit puhata ja võib sööma asuda. Muuseas vuti söömisel on paar reeglit: esiteks süüakse vutti alati kätega, teiseks ei tohi vutti enne käest panna, kui ta on söödud.
Minu meelest on see häbiväärne kui vähe me seda imelist linnukest sööme Mul on tunne, et tihti peale eestlased ei anna endale aru, kui õnnega koos me oleme, et meil kasvatatakse oma fantastilist vutitõugu ja kui imemaitsev see on. 12.- kilo eest maksta on väga odav sellise delikatessi eest. Meil oli aasta tagasi Jaapani külaliskunstnik majas ja kui ta avastas, et meil tavalise poe lettidel müüakse vutte ja vutimune, oli ta täiesti sillas ning eriti sillas oli ta siis, kui avastas, kui odav see kõik on. Pikk jutt kokku, sööme rohkem vutte ja vutimune.